TEINE KANUU on erakordselt ohtlik kolmel põhjusel. Esiteks, ta võib tekitada kiusatust mööda sõita; teiseks võib talle kogemata pihta sattuda ja kolmandaks võib ta teis mõttetult õilsaid tundeid äratada ja te lähete abistamise käigus ise ümber. No ja siis need korrad, kui naaberkanuusse midagi anda püütakse, kõik korraga oma käed välja sirutavad ja antav asi (tavaliselt fotoaparaat) esimesena vette kaob. Lahked andjad takkajärgi.

Tegelikult on vist täitsa tore, et vee all ei kuule, kuidas ümberringi naerdakse.

See-eest näeb küll, nagu kinnitas see eakas proua, kelle kogenud kanuusõitjast poeg ta retkele viis ja kes oksast kinni võttis sel ajal, kui poeg abistas ligiduses pusivat kanuud imikuga. Kuna poeg ei osanud arvata, et ema vaatamata karmile korraldusele eimillestki peale mõla kinni võtta ikkagi oksast haarab, pealegi keskmiselt käredas voolus, tuli ümberminek talle päris ootamatult. Pealegi ei osanud kanuu alla jäänud ema sõõmugi ujuda. Kohkunud olid igatahes kõik peale ema enda, kes rõõmsalt kinnitas, et päästevest on ikka väga tore asi ja et niipea, kui natuke valgust paistma hakkas, nägi ta kohe poega ja keeras pea sinnapoole.

Üks kolmest jõkkekukkunud koerast sattus sinna ka oma abivalmis pererahva tõttu. Tubli minikolli oli solvunud ja tõre ka veel siis, kui karv ammu kuivanud ja kohevil. Teine oli dobermanibeebi, kelle uinak peremehe süles äkilise märjavõitu lõpu leidis - eks katsu mõlada, kui sihuke elukas sul süles mõnuleb. Kolmas koer kukkus liivakivipaljandilt jõkke. Olla ilusti nina ja esikäpad ühel joonel lennanud, kõrvad tuules laperdamas. Põhja-Eesti koer, kust tema teab, et mäed olemas on ja mõned neist nii äkitse ära lõpevad.

Niisiis, teisest kanuus tuleb eemale hoida. Võib ju juhtuda, et olete täpselt siis kohal, kui nemad ümber lähevad; aga isegi sis võib juhtuda, et pritsib ja teie saate ikkagi ka märjaks.