Oksad
/ tüükad / põõsad / puud varitsevad teid mitmesugustel
kõrgustel ja mitmesuguse kaldenurga all. Tavaliselt on nad täpselt niimoodi jõe
poole kaldu, et kanuu mahub alla, aga mõni kanuusviibijatest on sunnitud vabamasse
vette vajuma. Enamasti kallutab ta teise kanuutaja ka vette, sest külje peale
kallutamine ajab kanuu kohe kindlasti ümber. Eriti siis, kui külg vastu puud ja
vool piisavalt tugev juhtub olema.
Puude alla ja põõsaste sisse sõitmine pole muidugi üldse kohustuslik, ja vabama
veega piirdudes on oksakriimustusi hoopis vähem ning mütsid jäävad alles, aga
alati pole asi päris oma teha. Eriti esimese sõidu alguses läheb ikka
üht-teist vussi ja siis peab natuke õnne ka olema, et vool lähimasse toomingasse
ei viiks (kevadel õiteaegu on seal üldiselt päris romantiline).
On ka harvemesinevaid juhtumeid. Näiteks libiseb õbluke naine puu alt läbi, mees
ei tahaks hästi käpuli kanuusse lasta ja võtab tüvest kinni, et natuke mõelda,
kas minna üle või alt - ja siis selgub, et valikut polegi, sest jõgi on kanuu
koos naisega juba minema viinud ja ellujäämiseks tuleb lihtsalt oksa külge klammerduda.
Oks läheb muidugi katki, eks ole. Ju oli mädanend. Või libiseb õbluke naine läbi,
mees kallutab end tahapoole ja jääb lõugapidi puusse kinni.
Naine mõlab pahaaimamatult ja imestab, miks
edasi ei saa. Mehe väljendusvahendid on piiratud, sest öelda ei saa midagi ja
mõlaga ei ulata. Aga valus on küll. Järgmise puu alt sõites kallutab mees varakult
ettepoole. Kahjuks mitte küllalt madalale, sest mingi oksatüügas läheb turja pealt
päästevesti vahele ja mees jääb vestipidi rippuma. Jõgi viib naise ja kanuu ära,
tüügas läheb katki. Järgmises kahtlases kohas tunneb naine, et talle aitab ja
hüppab kanuust välja. Kanuu läheb ümber. No ja umbes niimoodi edasi 16 kilomeetrit.
|