|
|
 |
Kõige ohtlikum ja etteaimamatum tegur retke käigus on kanuukaaslane. Ta võib kanuu ümber ajada (kui istub taga), vahetpidamata õpetada (kui istub ees) või õiendada (taga), pidevalt parema-vasaku poole segi ajada (sõltumata sellest, kus istub); loodust nautides kivid-põõsad unustada ja kanuul kuskile alla/peale/sisse libiseda lasta; sõudes hoogsalt ja süüdimatult pritsida, teistest kiiremini sõita tahta (ja teilegi kohe alguses laiema mõla pihku suruda) või kangekaelselt jalgratast leiutama jääda, s.t. üritada oma isikupäraseid juhtimisvõtteid rakendada (mis põhitõdede osas erilisi tulemusi ei anna - nii nagu jalgrattaga ilma väntamata edasi ei saa, kuigi pedaali vajutada võib varvaste või kannaga või …). Aga põõsastes rabelema peate mõlemad. Või hakkab ta äkitselt talumatult valjusti laulma. Või ütlete talle heldinult: "Vaata, kui ilusad kännuseened!" ja tema vastab ilmse pahakspanuga hääles, et ei näe kändugi. Või tõuseb kaldaleronimiseks ette hoiatamata kanuus püsti ja saadab mudasse nii teid kui iseennast. Või ronib küll ettevaatlikult kaldale, kuid tõmbab teil kanuuga jalad alt just siis, kui olete end istmelt kergitanud. Siis olete mudas üksi. Teised naeravad kaldal, ja millestki ei võiks arvata, et nii mõnigi neist napilt enne teie tulekut muda maha uhtuda jõudis. Kaldalolevate retkeliste nõuannetesse tuleb üldse äärmise umbusuga suhtuda, sest peale omaenda äpardusi tahaks nad lohutuseks teiste kimbatusest pisut rõõmu tunda.
Ühesõnaga, nagu ütles üks ebaleva olekuga tütarlaps ennast sillale upitades: "Mulle tundub, et need inimesed, kes ühes kanuus sõidavad, peavad teineteisele meeldima."<< Tagasi lehele "Märjad lood"<< Tagasi avalehele | |
