|
|
 |
 Kõik inimesed ei taha märjaks saada. Mis on
ka mõnevõrra mõistetav, eriti varakevadel või sügisepoole. Üldiselt läheb
meie matkadel ümber 1% kanuudest, ja tavaliselt ronib siis kaldale kaks
meest. Kaks naist kanuus ei lähe peaaegu kunagi ümber ja lastega kanuud ka väga harva.
Ümbermineku tõenäosus on suurem,
kui tagumisel istmel tegeleb mõlamisega leebe ja lüüriline, kärsitu ja
närviline või lihtsalt märgatavalt jutukas inimene. Leebe inimene jääb
äkilises olukorras vajaliku mõlaliigutusega hiljaks, kärsitu tekitab ise
nii olukorra kui märja lahenduse; ja miks jutukad ümber lähevad, seda me
ei tea.
 Õigupoolest on vettesattumine
kujutluses koledam. Päriselt käib kõik nii kähku, et ei jõua ehmatadagi.
Riided kleebivad kohe ihu külge ja ka külmas vees tekib üleüldine 36,6.
Paha lugu algab alles siis, kui kuiva vahetuskomplekti riideid ning
jalanõusid kohe võtta pole (või oli ebahoolikalt pakitud ja sai märjaks,
või oli küll hoolikalt pakitud, aga ujus ära). Suvel on muidugi ka
matkajaid, kes jalgade jahutamise mõttes kogu aeg kanuus nii veerandijagu
vett hoiavad.
Et iga matkaja saaks oma riski suurust hinnata, olgu
ära toodud peamised riskifaktorid meie seniste kogemuste
põhjal:
<< Tagasi avalehele | |
